Tagasi oma vanemate kodus Honolulos üks pärastlõunal, mu isa küsis minult: Kas olete kindel, et konsulteerite ainult 25 tundi nädalas? Sest kindlasti tundub see täiskohaga tööd!”
“Muidugi olen kindel, isa Ma vastasin. Aga enne, kui ma seda teadsin, oli päike juba seatud. Veel üks päev paradiis, läinud. Töötasin liiga tihedalt kliendi projektiga, et hoolitseda oma vennaskonna eest, kes soovis rannas mängida või veeta aega koos emaga, kes lihtsalt tahtis jõuda järele.
Aeg kiirendab
Kui te ei ole ettevaatlik, lähevad teie elu parimad päevad teile ilma, et saaksite igal hetkel täielikult kogeda. Ma olen peaaegu 39-aastane, veel noor, 60-aastane, kuid peaaegu üle mägi 25-aastaseks.
Aga perega on mul tihti imelik. Ma oleksin 60-aastane, kui mu tulevane tütar pöördus 21. Kas ta arvas, et ma olen lahe isa või hirmuärase vana hirmu, kes surus teda liiga kaugele? Või mis siis, kui ma ei saa perekonda saada, kui üks lugeja jagab oma võitlust viljatuse vastu võitlemisel? See saab olema korras, sest ma olen alati tahtnud seda vastu võtta.
See on olnud suurepärane seitsmeaastane töö, kuid pärast seda, kui kulutate nii palju tunde, kirjutades sisu igal nädalal, põles ma välja. Pideva surve all kirjutamiseks midagi lisandväärtust, samuti nõustamist nii äriklientide kui ka isiklike klientide jaoks on liiga raske jätkata. Ma pole kindel, et inimesed mõistavad, kui kaua aega minu postituste kirjutamiseks vaja läheb. Anna sellele ise!
Lisaks sellele, et julgust trükkida trükiseid avaldada kolm kuni neli korda nädalas, on mõnikord raske mõista kommentaare, mida pole kommenteerinud ja kes ei ole minuga tundma õppinud. Paljud lihtsalt leiavad minu Google'i otsingutest ükskõik millistes artiklites maha ja lasevad. Iga kord, kui ma palun neil selgitada oma seisukohta või kirjutada vastumeelset postitust, langevad nad. Miks peaksite kritiseerima, kui te ei soovi ise oma lahendust kirjutada? Inimloomus.
Võib-olla pean muutma oma lehe teavet, et tulla toime kõigi antagonistidega. Jah, see ongi. Kuid kas keegi tõesti aru saab? Pole tähtis, kes te olete, on alati raske nimetada nimesid või öelda, et just õnnestus, kui olete ainuke, kes ärkab kell 4 tööpäeva kaugusel.
Mul on aastaid iga päev saamas e-kirju üleujutuse, milles palutakse mul rahalist abi. Püüan kõigile vastata, kuid mõnikord ma ei tee seda, ja ma tunnen end selle pärast süüdi. Ma ei taha olla nii erutamatu isik, üks lugeja ütles, et mul on postitus finantssõltumatuse soovist. Ma tahan aidata kõiki, kes aega võtab, et jõuda, kuid selle saidi ulatus on muutnud pideva suhtlemise koormamatuks.
Ütlen hüvasti
Pärast palju hinge otsimist otsustasin ma langeda. Ootused on lihtsalt liiga suured ja mul on vaja pikk puhkus minna. Võib-olla ma lähen Hawaiisse tagasi, et randa ronida ja nautida elu lihtsust. Mulle meeldib hea nõtke kauss. Või äkki ma lähen Pariisisse ja seejärel Londonisse, et jälgida oma lemmik tennisetegijaid nende suurte võitude otsimisel.
Aastaks 2016 saavutasin lõpuks oma $ 200k passiivse tulu eesmärgi, mille kehtestasin 2012. aastal. Loodan, et teie kõik on selle aja jooksul saavutanud märkimisväärseid edusamme. Ei ole enam vaja proovida ja teenida rohkem raha või kulutada nii palju tunde, et aidata teisi rahaliselt sõltumatu isikuna. Ükskõik milline graanaud, mis jäi minu teele, muudab selle asemel vaid tugevdab oma motivatsiooni. On aeg olla ahne ajaga, mille ma olen lahkunud.
Tänu kõigile toetajatele, kes lisavad kommentaaride osas suurepäraseid teadmisi! Kõigile lugejatele, kes jagavad oma sotsiaalseid saite või räägivad oma sõpradele peatuda, olete liiga sõbralik. Ma olen selle blogi alustanud rohkem, kui oleksin võinud kunagi ette kujutada. Mitte üks päev ei lähe, kus ma ei ole tänulik selle eest, et ta on võtnud meetmeid, mis on üks lepituslik, rahaline Armageddoni päev tagasi 2009. aastal.
Asjad, mida te täna teete, võivad muuta teie elu paremaks. Ja kui kõik on läbi, siis saate rahulolu, teades, et ükskõik mis juhtub, proovisite teid väga, kõige paremini.
Lugejad, mis on mõned võimalused põlemisvõimega võitlemiseks, püüdes siiski teha kõik endast oleneva, et edu saavutada? Kui sa oleksid minuga, mida sa teeksid, et jätkata? Kas kergem kritiseerida kui toetust? Miks rohkem inimesi ise proovima ei tee?
